Tunne meie inimest: Katri Smitt
Selles rubriigis tutvustame TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimesi tavapärasest ametikirjeldusest veidi erinevalt, esitades neile kuus küsimust. Vastab TÜ VKA üldkompositsiooni lektor Katri Smitt.
Mis toidab Sinu keha ja vaimu vabal ajal?
VÄRSKE ÕHK. Vajan ka ülekantud tähenduses hingamisruumi ja hingamispause. Et oma mõtted lõpuni mõelda ja sisemise minaga kooskõlas püsida.
KUNST. Hiljutised põnevad leiud on olnud Tiina Puhkani "Õnnelik aednik" Kondase keskuses, Juss Piho "Ümbermäng" Rükis ja Lilly Waltheri "Piiritu" Tartmusis, samuti Rakvere teatri "Ilma sinuta". Viimane köitis just oma mängulisuses, mis on Florian Zelleri loomingule omane ning mis kõnealuses lavastuses ka väga nauditavalt välja mängiti.
MUUSIKA. Kõige sagedamini vist instrumentaaljazz. Minu keskkooliaeg möödus kaheksakümnendate teises pooles väikeses Kadrina alevikus. Tollest ajast on mul meeles üksainus kontsert kooli aulas. Need olid Sergei Manukjan ja Avicenna. Takkajärgi tundub, et kontsert, millest veel kolmkümmend aastat hiljemgi head emotsiooni ammutada, pidi ikka pagana hea olema. Viimati nautisin väga Madis Orri diplomikontserti "Teekond" sellekevadisel Finalel.
TEEKONNAD jalgrattal, koduväravast algav suusarada, ujumine. Mõttevahetused sõprade ja poegadega.
Millised raamatud on Sind kõige enam kõnetanud?
Keskkoolitüdrukuna paelus mind Tõnu Õnnepalu loodusluule. Tudengipõlves oli öökapiraamatuks Juan Ramon Jiménezi "Platero ja mina. Andaluusia eleegia" ja mõtlemisainet pakkus Albert Camus "Sisyphose müüt". Natuke hiljem oli midagi iseäralikult lummavat Nikolai Baturini "Karu südames". Vahur-Paul Põldma lavastuses kohtusin Alessandro Baricco monoloogiga "Novecento", seal sündis minu jaoks teatriime. Ühe üliõpilase soovitusel lugesin tosina aasta eest Clifford D. Simaki "Linna", mis mõjus nagu pahvak värsket õhku, sestpeale olen mõnevõrra ka ulmesõber. Õnnestav oli mõne aasta tagune kohtumine Theodor Kallifatidesega tema raamatutes "Uus maa minu akna taga" ja "Veel üks elu". Viimati loetust kõige mõtlemapanevamaks meistrteoseks pean Siegfried von Vegesacki "Balti tragöödiat".
Sel talvel Jaan Kaplinski "Vaimu paika" lugedes tekkis minus hetkeks murelik nõutus, et mida ma edaspidi loen, nüüd, kui Kaplinskit enam ei ole?
Viimane sündmus või sihtkoht, mis jättis Sulle kustumatu mulje?
Kustumatute muljete hankimiseks ei tarvitse mul tingimata kusagile reisida. Neid võib pakkuda ka hilisõhtune jalutuskäik Peetrimõisa konnade ja ööbikute ühiskontserdile või varahommikune vaade aknast aias toimetavale siilipaarile.
Paraku on sel kevadel kohal ka hoopis teist laadi kustumatud muljed. Mõni nädal peale vene vägede sissetungi Ukrainasse sõnas mu seitsmene poeg, et ega meie ei karda, meie lihtsalt elame, eks? Ja kui meil tuleb hauda minna, siis läheme, aga loodame, et seda niipea ei juhtu. Hea, et ta suutis oma ängi sõnastada. Hirmus, et ka tuhandetel temaealistel tuleb praegu selliste mõtetega silmitsi seista.
Mida olen viimase aasta jooksul kolleegidelt õppinud?
Pigem selliseid pisikesi, praktilisi asju. Kuidas robotprinteri skännerit ja klammerdajat kasutada, kuidas ÕIS 2-s hindeid panna. Võib-olla suuremad asjad ei ole lihtsalt nii üheselt määratletavad ja vajavad pikemat aega, et need ka tõesti selgeks saada.
Kas ja kuidas kultuuriakadeemias töötamine on Sind muutnud?
Muutused toimuvad enamasti mitme teguri koosmõjul. Küllap lähenen täna õppetööle süsteemsemalt ja olen õpetajana ehk ka pisut ettevaatlikumaks kasvanud, et mitte kogemata kombel õppijate varvastel talluda. Sest haiget teha on sageli lihtsam, kui arvata oskame ja juhtus see kogemata või meelega ega valu sellest ei küsi.
Küsimus eelmiselt vastajalt: "Mida teeksid, kui homme helistaks Elon Musk ja pakuks võimalust sõita Marsile?"
Loen suviti meelsasti ulmet, kuid mul ei ole kordagi tekkinud soovi lahkuda planeedilt Maa. Pigem olen valmis pingutama selle nimel, et meie looduslik mitmekesisus püsiks ning saaksin sammuda ikka ja jälle mööda armsaks saanud metsaradu või seista kadakasel rannikul, kuulata koduõuel sookurgede hüüdu ja imetleda hilissügisel aedlinna kohal ringi tuiskavaid hakiparvi. Mul ei ole usku, et kusagil ilmaruumis võiks olla meie jaoks parem paik. Ma ei igatsenud ka lapsena kosmonaudi elukutset, mulle meeldis joonistada (meeldb siiani) ja see on praktika, mis treenib tähelepanu – meie ümber siin ja praegu on nii palju kaunist, tahan sellest osa saada ja seda hoida.
P.S. Fotol seisan vaarisa Artur Kase koduväravas, kus lapsena rõõmsaid suvepäevi veetsin. Aeda ei ole enam, kuid värav ja selle kõrval kasvav vana lehis on alles ning nende kaudu ka üks minu lapsepõlvemaastikest. Vaarisa pere rändas Eestist välja Venemaale, kui ta laps oli. Nii juhtus, et kui bolševikud 1917 Talvepaleed ründasid, oli tema Peterburi kadettide kooli kursandina selle kaitsjate hulgas, langes vangi ja sattus pealt kuulma, kuidas neid valvavad mehed ühtäkki eestkeeli omavahel arutasid, et ega see ikka õige asi ei ole, laseme parem Eestisse jalga. Mispeale vaarisa Artur olevat läbi küüni ukse hõiganud: "Poisid, võtke mind ka kaasa!" Võetigi. Vaarisast sai noore Eesti Vabariigi ohvitser, kes peale Stalini surma naases veel ka Siberi vangilaagrist ning hiljem kuulus minu lapsepõlve kujundajate ringi.
Küsimus järgmisele vastajale
Jaga palun üht lugu või seika oma pere pärimusest.